Altaplana, world of Francois Schuiten and Benoit Peeters

the impossible & infinite encyclopedia of the world created by Schuiten & Peeters

User Tools

Site Tools


Main menu

Main menu

Browse dictionary

Browse in logical order:
Persons | Cities | Albums | More topics

Browse in chronological order:
Timeline | Obscure Timeline | New pages

Browse in alphabetical order:
A | B | C | D | E | F | G | H | I | J | K | L | M | N | O | P | Q | R | S | T | U | V | W | XYZ


Altaplana.be the offical site about François Schuiten and Benoît Peeters

Visit also

Visit Catalogue

Visit Office of Passages

Visit Atlantic 12


Urbaansed palavikuunenäod

Arhitektuurikoomiksi näitusel hargnevad hallutsinatoorse jumega lood, mis pakendavad ulmedraama vormi filosoofilisi mõtisklusi urbanistikast ja inimloomusest.

Näitus „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 8. XI 2020. Kuraatorid Sandra Mälk ja Benoît Peeters.

Koomiksimaailma Belgia superstaaride François Schuiteni ja Benoît Peetersi loomingu näitus „Urbatekt varjatud maailmas“ arhitektuurimuuseumis esmatutvustab siinsele publikule graafiliste romaanide sarja „Les Cités obscures“ ehk „Varjatud linnad“. Ehkki autorite nimesid väljaspool eriala ja/või kodumaad liiga laialt ei tunta – sarja pole seni isegi tervikuna inglise keelde tõlgitud –, ei maksaks sündmuse kaalu alahinnata. Schuiten ja Peeters on esimeste seas, kellele osutatakse, kui jutt läheb koomiksite kultuuriväärtusele.

Täpsemalt kirjeldades pole „Varjatud linnad“ õigupoolest raamatusari, vaid postmodernistlik tervikkunstiteos, mille lahterdamine vaid ühte või teise meediumi või loomevaldkonda oleks meelevaldne ja kohatu. Koguteose aluseks on tõsielulisena raamistatav fiktsioon Vastasmaast ehk Maa-sarnasest planeedist, mis kulgeb samal orbiidil pool ringi ees või taga ja asub seega Maalt vaadates täpselt Päikese taga. Sari ise ehk meie teadmised, kroonikakatked, ürikud jm n-ö faktoloogia seal asuvate arvukate ja eripalgeliste linnriikide ja sündmuste kohta on saadud väheste kaht planeeti ühendavate seletamatute ussiaukude kaudu, mis paiknevad mõlemal pool eksisteerivates ühesugustes hoonetes ning mida püütakse meie poolel varjata ja hävitada.

Kuigi koomiksiraamatud moodustavad sarja n-ö ilmseima ja tuntuima osa, ei piirdu Schuiteni ja Peetersi Vastasmaa maailm nendega, vaid hõlmab ka mitmesuguseid lisamaterjale: trükiseid, salvestisi, veebilehekülgi, ja kirsina tordil ajast kõvasti ees käinud elamuskeskkonda Brüsselis. Schuiten ja Peeters veensid nimelt 1990. aastatel Schaerbeeki linnaosa valitsust ostma ja säilitama üht suhteliselt vähestest juugendarhitekt Victor Horta säilinud teostest, Autrique’i maja, kuhu remondi järel rajati „Varjatud linnade“-aineline „dokumentaalne“ ekspositsioon.

Niisiis on aines rikkalik, kuid ka selle näitusevormi valamise väljakutse selle võrra suurem. Esimene ähmasesse mõistesse „koomiksinäitus“ kätketud probleem seisneb selles, et võimalused materjali näitusesaalis esitlemiseks erinevad oluliselt koomiksi harjumuspärasest kasutajasõbralikumast raamatuvormist. Tihti piirab koomiksi näitusena esitamine materjali sisulist ulatust (pikematest teostest saab korraga näidata vaid osi), kuid võib samas võimendada vormilist (suuremad väljatrükid). Ideaalis on koomiks iseloomult hübriidne nähtus, mille visuaalsed, verbaalsed ja konventsionaalsed komponendid on heas tasakaalus, kuid on selge, et näituseformaadis esitlemise puhul koondub publiku tähelepanu visuaalsele osale ja tasakaal kannatab. Üldistades võiks öelda, et näitused võimestavad koomiksit, kuid pole selle loomupärane väljendusvorm. Õnneks saadab arhitektuurimuuseumi näitust ka ühe Schuiteni-Peetersi sarja kuuluva raamatu, „Segadus Urbicande’is“ tõlke ilmumine, mis aitab nähtu ka konteksti asetada.

Katkend François Schuiteni ja Benoît Peetersi loost „Segadus Urbicande’is“.

Omaette küsimus on, mida võiks või tuleks koomiksist näitust tehes üldse eksponeerida, kuna lihtsalt raamatulehekülgede suuremalt väljatrükkimise huviväärsus on küllaltki piiratud. Juhinduda on siinkohal rafineerituma koomiksikultuuriga piirkondade, ehk eeskätt prantsuse keeleruumi ning sealsete koomiksimuuseumide ja -galeriide parimatest praktikatest, mis näevad ette peatähelepanu asetamist originaaljoonistuste eksponeerimisele, et rõhutada vahetut kunstilist käekirja, n-ö geeniuse puudutust. Eesti oludes jääks selline lähenemine reeglina kas raha või kohalikust materjalist rääkides ka originaalide puudumise taha (pole olnud turgu, mis neid omaette väärtustaks ja säilitamist soosiks). Ent „Urbatekti“ näitus pakub tõepoolest originaale, mis on laenuks saadud Belgiast, kuningas Baudouini fondist ning ainuüksi see fakt teeb näituse Põhja-Euroopa kontekstis haruldaseks ja kadestamisväärseks. Veel parem on, et näitus on teemaga sobivalt multimediaalse iseloomuga: originaaljoonistustele luuakse tausta videomaterjalidega ning pakutakse ka alternatiivset nägemust katkendiga raamatu äsja digitaalselt värvitud versioonist. Näitus on kompaktne, aga mitmekesine, tundmatu maailma tahud avanevad just niipalju, et õrritada publikut raamatut lugema. On maitseasi, kas pidada heaks või halvaks, et too omakorda tekitab enam küsimusi kui vastuseid pakub.

„Varjatud linnade“ sarja küllap kuulsaim osa on arhitektide perekonnast pärit François Schuiteni visionaarsed ja elegantsed linnakeskkonna kujutused, mis võtavad lugudes nii kummaliselt tuttavlikke kui fantastilisi vorme. Pilte imetlema jäädes võib aga märkamata jääda, et „Varjatud linnade“ menu taga on midagi enamat kui väline efekt ja silmailu. Tihti hallutsinatoorse jumega kujutistejadades hargnevad lood ammutavad ainest elulistest teemadest, pakendades ulmedraama vormi filosoofilisi mõtisklusi urbanistika ja inimloomuse ainetel. Lugude ohtraid sürrealismi- ja kafkalikkuse elemente on lihtne seostada taustruumiga ehk niihästi Belgia võimsa sürrealismipärandiga kui konkreetselt Brüsseliga, mille linlikku kudet on kujundanud nii koloniaalajastu ülepaisutatud ambitsioonid kui uuema aja silmitu bürokraatia, mis on linnakehandisse auke purenud ning täitnud neid mõõdutundetute institutsioonipaleede, ilmetute kontorihoonete või hotellidega.

Raamatutes on ka koloriitseid tegelasi nagu loo „Segadus Urbicande’is“ keskmes olev urbatekt Eugen Robick, kuid kandev roll on siiski keskkonnal, linnadel, mis elavad otsekui oma elu, allumata inimmõistusele või tegelaste tahtele. Nii on Robick Urbicande’i linna urbatektina totaalse esteetilise korrastatuse kehtestaja ja pühendunud eestvõitleja, kui tema ja seejärel kõigi teiste ellu sekkub nende tahtest sõltumata radikaalne, ootamatu ja süvenevalt ränk muutus ümbritsevas reaalsuses, osutades, kui illusoorne on Robicku kontroll olukorra üle – nagu ka väärtused, mille järgi ta seni orienteerus. Sellest võiks muidugi leida lausa metafoorse paralleeli 2020. aasta sündmustega, kui raamat poleks valminud 1985. aastal.

Original article by Mari Laaniste, published at July 24, 2020.
Read the original publication at Sirp